Ta tõi välja, et üks tavalisemaid asju, millega ei osata arvestada, on terrassi miinimumkõrgus. Terrass ei ole enamasti maapinnaga tasa, vaid vähemalt 25 cm sellest kõrgemal. Selle tingivad nii laudis, mis on juba eraldi 28 mm paks, kui ka prussid, postid või jalad, millele laudis kinnitub. Kui terrass soovitakse aga süvendada maapinna sisse, tuleb eraldi mõelda vee äravoolule. „Maa peale on terrassi kindlasti lihtsam ehitada,” nentis Kams.
Teine levinud murekoht on eksperdi sõnul see, et inimestel on terrassile teinekord ebarealistlikud ootused. „Terrass ei ole elutuba, see ei ole kunagi nii sile, puhas ja pragudeta kui elutoa põrand. Terrass on ikkagi õueala. Kui laps paljajalu terrassil liigub ja pinnu saab, siis on see paraku normaalne elu osa,” kirjeldas Kams.
Planeerimisele kulutatud aeg tasub end ära
Terrassi ehitus peaks eksperdi sõnul algama põhjalikust planeerimisest. „Planeerimisega ei tasuks kiirustada, sest sellele kulutatud aeg tasub end hiljem ära. Nii saab läbi mõelda, millist terrassi inimene päriselt soovib,” ütles Kams.
Näiteks tuleb esmalt mõelda, milleks terrassi kasutama hakatakse: kas päevitamiseks või sõpradega õhtusöökide korraldamiseks, kas seal soovitakse grillida või peaks olema eraldi koht lastele mängimiseks. Lisaks otstarbele tuleb läbi mõelda ka terrassi suurus ja asukoht ehk kas ehitada see pigem põhja- või lõunapoolsesse külge.
„Kui soov on terrassil hommikukohvi juua, tuleb terrass ehitada sinna, kust suvel päike tõuseb, sest talvel tõuseb päike hoopis teisest kohast. Kui tahta päevitada, võiks terrass jääda pigem ida- või lõunasuunda. Kui soov on õhtul sõpradega grillida, tasub mõelda õhtuse päikese suunale,” selgitas Kams.
Lisaks soovitab ta läbi mõelda terrassil liikumise ning planeeritud asukohas päriselt ringi käia, et kogu lahendust paremini ette kujutada. Samuti tuleb mõelda, millist mööblit soovitakse kasutada ja kuidas see terrassile mahub.
Arvestada tuleb ka ehitusseadustikuga
Puumarketi eksperdi sõnul tuleb planeerimisel arvestada ka ehitusseadustikuga, sest terrassi võib ehitada laias laastus kahte moodi: lageda taeva alla või katuse alla. „Reeglina ehitatakse terrass lageda taeva alla. Kui terrass on maapinnast madalam kui 1 m, ei lähe see üldjuhul seadustiku järgi piirangute alla. Sellest kõrgem terrass muutub aga juba rajatiseks ning vajab ehitusteatist,” kirjeldas Kams.
Katusega terrass, mis on suurem kui 20 m², muutub tema sõnul aga eraldi hooneks ning võib vajada nii ehitusluba kui ka -teatist. Sel juhul tuleb järgida krundi ehitisealuse pinna täituvust. „Kui terrass on katusega või kõrgem kui 1 m, läheb see kogu krundi ehitisealuse pinna arvestusse. Madalamad terrassid sinna ei kuulu,” lisas ta.
Kui otstarve, mõõtmed ja asukoht on paigas, tuleb läbi mõelda materjalivalik. „Materjalivalik on teinekord see, mida hiljem kahetsetakse. Enamasti puudutab see lehist, mis on tugevam ja kõvem, kuid samas keerulisem kinnitada ning kipub ääri või teravaid kiude üles keerama,” selgitas Puumarketi ekspert.
Kõige enam kasutatakse harilikku mändi
Kõige levinum materjal koduterrasside ehitamisel on harilik mänd. Männi maltspuit on hästi immutatav, mistõttu saab seda vaakum-surveimmutuse abil sügavalt töödelda. “Bioloogilise lagunemise vastu immutatakse puitu veepõhise puidukemikaaliga vastavalt Põhjamaades levinud NTR standardile klassiga AB või Euroopa standardile klassiga UC3, mida rahvusvaheliselt tähistatakse ka tähisega H3. Põhjamaades levinud NTR AB-immutuse protsess on natuke pikem, lahus kangem ja seega muutub puit veelgi vastupidavamaks” ütles ekspert.
Lisaks kasutatakse terrasside ehitamisel termiliselt töödeldud mändi ehk termomändi, termokuuske ja termosaart. Viimane on enamasti pärit Lõuna-Ameerikast, kuid seda töödeldakse Eestis. Samuti on turul uuemaid komposiitmaterjale, mis on oma olemuselt puitplastid ehk sisaldavad umbes 60% puitu, 30% plasti ja 10% muid koostisosi. Lehist kasutatakse peamiselt ühiskondlikel objektidel, millel on suurem kasutuskoormus.
„Terrass on Eestis väga keerulistes ilmastikutingimustes, kus vahelduvad vesi, lumi ja päike. Need põhjustavad paisumist ja kuivamist, mis omakorda tekitavad pragusid. Seega tuleb mõista, et terrass ei ole sellistes tingimustes igavene,” selgitas Kams.
Kvaliteetselt tehtud männipuidust terrassi eluiga on umbes 15–20 aastat, lehisest terrassil ligikaudu sama. Termomänd peab vastu umbes 20 aastat. Komposiitmaterjal on seevastu niivõrd uus, et selle eluiga ei osata veel öelda.
Niiskus on puidu suurim vaenlane
Puidu vastupidavuse seisukohalt on oluline niiskus. Õues, varju all oleva puidu niiskus on Eestis ligikaudu 18%. Kuid lageda taeva all oleva puidu niiskus tõuseb ja võib pikalt püsida üle 23%. Tavaliselt juhtub see teisel poolaastal. Seetõttu tekib ka soodne keskkond puitu lagundava seeneniidistiku arenguks.
Komposiitmaterjali puhul on peamiseks vaenlaseks UV-kiirgus, mis materjali aja jooksul rabestab. Lõunapoolsesse suunda ehitatud komposiitterrass võib päikese käes minna ka ootamatult kuumaks.
Rahakotile on kõige soodsam samuti harilik mänd, mis on reeglina pärit Eestist või lähiriikidest. Näiteks 18 m² terrassi maksumus koos kruvide ja muu vajalikuga on ligi 800 eurot. Sama suur lehisest terrass on ligi poole kallim ning plastkomposiidist ja termopuidust terrass umbes 2,5 korda kallim.
„Puumarketis oleme loonud kalkulaatori, kus igaüks saab vastavalt terrassi suurusele ja materjalile arvutada välja umbkaudse maksumuse. See on hea tööriist eelarve planeerimisel,” lisas ekspert.
